Püsikulude koguvalem on tegelikult kõigi püsikulude liitmine, mis organisatsioonil tekivad. Neid kulusid saab tuvastada, uurides kõiki kululiike, kui tegevusmaht muutub. Kui kulu ei erine sõltuvalt tegevuse tasemest, võib seda pidada püsikuluks. Mõningaid kulusid peetakse segakuludeks, mis sisaldavad nii püsikulusid kui ka muutuvkulusid. Kui on tõendeid segakulude kohta, tuleb fikseeritud osa lahutada segakulude kogumaksumusest ja lisada kõigi püsikulude liitmisse.
Järgmises loendis on ära toodud paljud püsikulud ja segakulud, mis ettevõttel tõenäoliselt tekivad, koos kommentaaridega nende elementide kohta, mida võib pidada segakuludeks:
Pangatasud. See on segakulu. Mõned tasud on seotud pangakonto olemasoluga ja seega peetakse neid püsikuludeks. Muud tasud on seotud tegevuse mahuga, näiteks tšekkide töötlemise tasu.
Amortisatsioon. See on püsikulud, välja arvatud juhul, kui see põhineb ammendumisel. Maksumus jätkub seni, kuni alusvara on täielikult amortiseerunud.
Elekter. See on segakulu; osa on vajalik rajatise käitamiseks, olenemata hõivatute arvust. Ülejäänud osa muutub koos aktiivsuse tasemega ja on ka muutuv.
Kindlustus. See on fikseeritud hind teatud tegevusalade või varade tasemel.
Intressikulu. See on püsikulud; makstud summa on seotud võlasummaga.
Interneti tasud. See on püsikulud; antud ribalaiuse suuruse eest on tavaliselt määratud tasu.
Üür. See on püsikulud; see ei muutu, olenemata tegevuse mahust.
Palgad. See on püsikulud; töötajatele makstav summa ei muutu, olenemata aktiivsuse taseme muutustest.
Muud kulud, nagu palgad, varud ja otsesed materjalid, on muutuvkulud ning seega ei olnud need eelnevas loetelus.
Lühidalt öeldes on püsikulude koguvalem organisatsiooniti erinev - see nõuab, et püsikulude leidmiseks tuleb kõik kulud kokku sortida, mille järel need kulud kokku võetakse, et tuletada püsikulude kogumaht.
