Tegevuspõhine eelarvestamine on planeerimissüsteem, mille kohaselt on kulud seotud tegevustega ja kulud arvestatakse siis eeldatava tegevustaseme alusel. See lähenemisviis erineb traditsioonilisemast eelarvestamissüsteemist, kus aastaeelarve tuletamiseks kohandatakse olemasolevaid kulutasemeid vastavalt inflatsioonile ja suurematele tulude muutustele.
Tegevuspõhine eelarvestussüsteem võimaldab kulude planeerimisel kõrgetasemelist täpsustust ja keskendub ettevõttes toimuvate tegevuste mahule ja tüüpidele. Selle süsteemi kasutamise tõenäoliseks tulemuseks on juhtkonna kavandamine tulu saamiseks vajalike tegevustasemete vähendamiseks, mis omakorda suurendab kasumit. See tähendab ka seda, et juhid on sunnitud omama üksikasjalikke teadmisi ettevõtte protsessidest, kui nad soovivad parandada ettevõtte kulustruktuuri.
Süsteemi teine eelis on tugev seos selle ja emaettevõtte eesmärkide vahel. Ideaalis saab juhtkond kasutada süsteemi, et näha, kui palju kulusid on seotud iga ettevõtte osaga, ja seejärel otsustada, kas rahalisi vahendeid tuleb eraldada igale valdkonnale või mitte. Selle tulemuseks võib olla rahastamise nihe, et toetada ettevõtte neid osi, millele juhtkond soovib suuremat rõhku panna, näiteks uute toodete väljatöötamisele või toodete levitamisele uues geograafilises piirkonnas.
Tegevuspõhise eelarvestamise negatiivne külg on tegevuste jälgimiseks vajalik suurem töökoormus, mille jaoks ei pruugi olla traditsioonilisi jälgimissüsteeme. Samuti tuleb kulude järgi arvestada tegevustega, mille jaoks ei pruugi olla ka süsteeme. Sellest tulenevalt võib sellise süsteemi loomine olla keeruline. Organisatsioon võib leida, et seda tüüpi eelarvestamist saab hõlpsamini kasutada pilootpõhiselt, võib-olla kasutades seda ühe osakonna või kasumikeskuse jaoks ja jälgides selle mõju eelarvestamise protsessile.
