Laen on kokkulepe, mille kohaselt vara omanik lubab teisel osapoolel seda (tavaliselt sularaha) kasutada intressimakse ja vara tagastamise eest laenulepingu lõppedes. Laen on dokumenteeritud võlakirjas. Kui mõni osa laenust on ettevõtte bilansi kuupäeva seisuga endiselt tasumisele kuuluv, nimetatakse laenu järelejäänud jääki tasumisele kuuluvaks laenuks.
Kui laenu põhiosa tuleb tasuda järgmise aasta jooksul, liigitatakse see bilansis lühiajaliseks kohustuseks. Mis tahes muu põhiosa osa, mis tuleb maksta rohkem kui ühe aasta jooksul, klassifitseeritakse pikaajaliseks kohustuseks. Kui laenu lepingut on rikutud, kuid laenuandja on paktinõudest loobunud, võib see siiski tähendada, et kogu laenusumma on tehniliselt korraga tasumisele kuuluv ning sel juhul tuleks see liigitada lühiajaliseks kohustuseks.
Intresse, mida laenuvõtja võlgneb tulevikus laenult, raamatupidamisdokumentides ei kajastata; see kajastatakse alles aja möödudes, kuna võlgnetavatest intressidest saab tegelik kohustus.
Laenuandjal võib tekkida vajadus luua kahtlastele kontodele reserv, et tasuda oma makstavate laenude portfell olukordades, kus näib, et mõnda laenu laenusaaja ei maksa.
Võlgnev laen erineb võlgnetavatest võlgadest selle poolest, et võlgnetavad võlad ei võta intressi (välja arvatud juhul, kui maksmine on hilinenud) ja põhineb tavaliselt omandatud kaupadel või teenustel. Maksmisele kuuluv laen võtab intressi ja põhineb tavaliselt laenuandjalt saadud rahasumma varasemal laekumisel.
Maksmisele kuuluva laenu näitena saab ettevõte kolmanda osapoole laenuandjalt 100 000 dollari suuruse laenu ja registreerib selle koos kassakonto deebetiga ja krediidiga makstava laenu kontolt. Ühe kuu möödudes maksab ettevõte makstavast laenust tagasi 10 000 dollarit, millele lisanduvad intressid, jättes laenukohustuse kontole 90 000 dollarit.
