Võlasuhted mõõdavad seda, kuivõrd organisatsioon kasutab võla oma tegevuse rahastamiseks. Neid saab kasutada ka majandusüksuse võla tasumise võime uurimiseks. Need suhtarvud on olulised investoritele, kelle aktsiainvesteeringud ettevõttesse võivad sattuda ohtu, kui võlatase on liiga kõrge. Samuti on laenuandjad innukad nende suhtarvude kasutajad, et teha kindlaks, millises ulatuses võivad laenatud vahendid olla ohus. Peamised võlasuhted on järgmised:
Võla ja omakapitali suhe. Arvutatakse võla kogusumma jagamisel omakapitali kogusummaga. Eesmärk on näha, kas rahastamine tuleb mõistlikust osast võlgadest. Laenuandjatele meeldib näha, et ettevõttes on suur omakapital.
Võlasuhe. Arvutatakse kogu võla jagamisel kogu varaga. Kõrge suhtarv tähendab, et varasid finantseeritakse peamiselt võla, mitte omakapitaliga, ja seda peetakse riskantseks lähenemiseks rahastamisele.
Võlateenuse katvuse suhe. Arvutatakse, jagades aastase netotegevuse kogutulu koguvõlaga. See mõõdab ettevõtte võimet maksta tagasi nii võla põhiosa kui ka intressid.
Intressikatvuse suhe. Arvutatakse jagades kasum enne intresse ja makse intressikuluga. Eesmärk on teada saada, kas ettevõte suudab tähtaegselt vähemalt intressimaksete eest tasuda, isegi kui laenu jääki ei saa tagasi maksta. See meede töötab hästi juhtudel, kui eeldatavasti lisatakse laen tähtaja saabumisel uueks laenuks.
Kasulik on need mõõtmised joonistada trendijoonele. Nii tehes ilmnevad probleemid, mille korral (majandus) üksuse laenukoormus aja jooksul suureneb või kui tema võla tagasimaksmise võime väheneb. Võlasuhted on eriti murettekitavad, kui ettevõte soovib, et reitinguagentuur annaks reitingu ühele oma võlakirjast; kui suhtarvud näitavad suurt võlakoormust, võib reitinguagentuur määrata madala reitingu, mis suurendab müüdavate väärtpaberite intressikulu.
