Rahavoog viitab raha sissevoolu ja väljavoolu aruandluse praegusele vormingule, rahavoog aga sama teabe alamhulga aruandluse aegunud vormile. Rahavoog tuletatakse rahavoogude aruandest. See väljavõte on nõutav üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtete (GAAP) järgi ja näitab ettevõtte poolt aruandeperioodi jooksul teenitud raha sisse- ja väljavoolu. Rahavoogude aruandes sisalduv teave on koondatud järgmisse kolme valdkonda:
Põhitegevus. Koosneb ettevõtte peamistest tulu teenivatest tegevustest, nagu laekumised kaupade müügist ning maksed tarnijatele ja töötajatele.
Investeerimistegevus. Sisaldab pikaajaliste varade, näiteks vara müügist saadud raha, soetamist ja võõrandamist.
Finantseerimistegevus. Sisaldab muutusi sularahas rahastamisvahendite müümisel või tasumisel, näiteks võla väljalaskmisel või tagasimaksmisel.
Rahavoogude aruanne on osa finantsaruannete põhirühmast, mille ettevõte väljastab, ehkki seda peetakse kasumiaruande ja bilansi järel tähtsuselt kolmandaks. Aruandest võib olla märkimisväärne kasu sularaha liikumise tuvastamisel, mis ei ole kasumiaruande tutvumisel selgelt nähtav. Näiteks võib kasumiaruanne paljastada, et ettevõte teenis suurt kasumit, samas kui rahavoogude aruanne näitab, et sama ettevõte kaotas seda tehes tegelikult raha (tõenäoliselt suurte investeeringute tõttu põhivarasse või käibekapitali). Seega on rahavoogude analüüs kasulik ettevõtte põhiseisundi kindlakstegemiseks.
Rahavoogude aruanne oli nõutav GAAP-i järgi ajavahemikul 1971–1977. Aruandes kajastati peamiselt majandusüksuse netokäibekapitali muutusi aruandeperioodi alguses ja lõpus. Puhas käibekapital on (majandus) üksuse käibevara, millest on lahutatud tema lühiajalised kohustused.
