Netohinna meetod on tarnijate arvete kirjendamine pärast kõigi seotud allahindluste summa mahaarvamist. Kirje on asjakohase varakonto või kulukonto debiteerimine netohinna ja netohinna eest tasumisele kuuluvate krediidikontode debiteerimine. Kui (majandus) üksus ei kasuta seotud allahindlust ära, on vaja allahindluse raamatupidamisdokumentidesse tagasi lisamiseks eraldi kirjet; sel juhul on kanne deebet kaotatud allahindluste kontolt (kulukonto) ja krediit arvelduskontole.
Netohinna meetodi alternatiiviks on brutohinna meetod, kus mahaarvamiseelne summa kirjendatakse ostjate kontole, kusjuures kõik seotud allahindlused kirjendatakse eraldi. Brutohinna meetodi kaks eelist on:
Võlgade töötajatel on vähem keeruline registreerida iga arve kogu summa selle saabumisel
Tehtud allahindluste kogusummat on lihtsam kindlaks teha
Netohinna meetod on teoreetiliselt kõige õigem viis tarnijate arvete kajastamiseks, kuna allahindluste mõju võetakse arvesse korraga, mitte hilisemal arvestusperioodil. Arvestades siin välja toodud probleeme, kasutatakse brutohinna meetodit palju sagedamini kui netohinna meetodit.
