Toote ühikuhind on tootmisetapi kogumaksumus jagatud toodetud ühikute arvuga. Kasulik on mõiste üksikasjalikumalt süveneda, mõista kulude kogunemist. Ettevõte toodab tavaliselt sarnaseid tooteid partiidena, mis võivad sisaldada sadu või tuhandeid ühikuid partii kohta. Kõigi nende partiide jaoks kogutakse kulud ja võetakse kokku kulude kogum, mis jagatakse seejärel tooteühiku maksumuse saamiseks toodetud ühikute arvuga. Selle kuluühiku tavaliseks sisuks on partii otsesed materjalikulud ja otsesed tööjõukulud ning tehase üldkulud.
Näiteks toodab ettevõte 1000 rohelist vidinat. Ettevõtte kuluraamatupidaja teeb kindlaks, et ettevõte kulutas otsestele materjalikuludele 12 000 dollarit, otsestele tööjõukuludele 2000 dollarit ja vidinate partii lõpuleviimiseks 8 000 dollarit tehase üldkulusid. Kui see on jagatud 1000 toodetud ühikuga, annab selle summa 22 000 dollarit kokku toote ühikukulu 22 dollarit / tk.
Ehkki eelnev kirjeldus võib tunduda, et toote ühiku maksumuse arvutamine on lihtne, on kontseptsioonil mitmeid variatsioone, mis muudavad selle arvutamise keerulisemaks. Mõelge järgmisele:
Ebanormaalsed kulud. Kui ettevõttel tekivad teatud perioodidel ebaharilikult suured tootmiskulud, kaaluge nende lisamist tooteühiku maksumuse arvestusse. Vastasel juhul näib ühikuhind ebaharilikult kõrge just sel perioodil, kui lisakulu tekkis, ning see ei kajasta kõnealuste üksuste tootmise pikaajalisi kulusid.
Üldkulud. Üksikutele tooteüksustele jaotatavate üldkulude hulka peaksid kuuluma ainult tootmise üldkulud. Sõltumatud halduskulud tuleks rangelt välistada.
Teabe eesmärk. Kui toote ühikuhinna arvutamise põhjuseks on toote madalaima hinna määramine, ei tohiks arvutus sisaldada üldkulude jaotust ja võib-olla isegi otseste tööjõukulude tasu. Paljudes olukordades on ainsad tootega seotud otsesed kulud toote otsesed kulud. Ja vastupidi, kui kavatsetakse teavet kasutada pikaajalise hinna saamiseks, mis kataks kõik tekkinud kulud, tuleks arvutusse kindlasti lisada üldkulud.
