Rahavoog on raha netosumma, mille (majandus) üksus teatud aja jooksul vastu võtab ja välja maksab. Ettevõtte äritegevuse jätkamiseks tuleb säilitada positiivne rahavoo tase, samas kui investorite jaoks väärtuse loomiseks on vaja ka positiivseid rahavoogusid. Ajavahemik, mille jooksul rahavoogusid jälgitakse, on tavaliselt tavaline aruandeperiood, näiteks kuu, kvartal või aasta. Raha sissevool pärineb järgmistest allikatest:
Operatsioonid. See on sularaha, mille kliendid maksavad (majandus) üksuse osutatud teenuste või kaupade eest.
Finantseerimistegevus. Näitena võib tuua ettevõtte võla.
Investeerimistegevus. Näide on kasum investeeritud fondidest.
Sularaha väljavool pärineb järgmistest allikatest:
Operatsioonid. Need on tavapärase toimingu osana tehtud kulutused, nagu palgaarvestus, müüdud kaupade maksumus, üür ja kommunaalkulud.
Finantseerimistegevus. Näideteks on (majandus) üksuse tehtud intressi- ja põhimaksed või ettevõtte aktsiate tagasiostmine või dividendide väljaandmine.
Investeerimistegevus. Näideteks on investeerimisvahenditesse tehtud maksed, teistele üksustele antud laenud või põhivara ost.
Alternatiivne viis majandusüksuse rahavoogude arvutamiseks on lisada kõik mitterahalised kulud (näiteks amortisatsioon ja amortisatsioon) oma maksujärgsesse puhaskasumisse, ehkki see lähenemisviis ainult ligikaudne tegelik rahavoog.
Rahavoog ei ole sama, mis kasum või kahjum, mille ettevõte on kirjendanud tekkepõhise raamatupidamisarvestuse alusel, kuna tulude ja kulude laekumine, samuti juba saadud raha hilinenud kajastamine võib põhjustada rahavoogude erinevusi.
Püsiv, jätkuv negatiivne rahavoog, mis põhineb operatiivsetel rahavoogudel, peaks ettevõtte omanikku tõsiselt muretsema, sest see tähendab, et ettevõte vajab pankroti vältimiseks täiendavat rahaliste vahendite infusiooni.
Ettevõtte rahavoogude kokkuvõte vormistatakse rahavoogude aruandes, mis on nii GAAPi kui ka IFRSi raamatupidamisraamistiku kohaselt kohustuslik osa finantsaruannetest.
